esmaspäev, 30. märts 2015

Jutuvestmispäeval päevakeskuses

20. märtsil oli ülemaailmne jutuvestmispäev, millega tähistati ühtlasi ka talve lõppu ja kevade algust. Sel aastal olime sel päeval koos Torma valla päevakeskuse rahvaga hubases vestlusringis. Tuletasime meelde Torma ümbrusega seotud legende ja Kalevipoja-lugusid: "Kividega kuke vastu", "Kuidas Kalevipoeg Venemaalt laudu toomas käis" jt. Innal tuli meelde, et Sadala lähedal Luusika soos on Kalevipoja heinakaared ja luisukivi. Kuna sel aastal oli jutuvestmise teema "Soovid", siis lasime jutukera veerema koos igaühe isikliku sooviga midagi oma elus või maailmas muuta või uuendada. Eelkõige soovisime seda, et elu oleks turvaline ja meie kohal rahulik taevas.
Lisaks soovime, et elu pisitasa aineliselt paremaks läheks. Lõpetuseks kaeti toidulaud ja sõime kõhud täis ühiselt valmiskeedetud maitsvast lõunaeinest.

Pildil: Päevakeskuse pere ja külalised jutuvestmispäeval.


kolmapäev, 4. märts 2015

150 aastat eesti kirjandusklassiku sünnist:

Eduard Vilde (1865-1933)

Eesti esimene kutseline kirjanik Eduard Vilde on sündinud 4. märtsil 1865  Virumaal mõisateenijate pojana. Õppis Tallinnas, lahkus 1882 Tallinna kreiskoolist seda lõpetamata. Läks 1883 tööle ajalehe J. Järve ajalehe  "Virulane" toimetusse. Kirjutas sel ajal oma esimesed põnevusjutud, mis avaldati mõni aasta hiljem eraldi raamatutena ( "Teravad nooled" 1885, "Musta mantliga mees" 1886). Töötas mitmel pool Tallinnas ja Tartus ajalehtede juures ja avaldas järjest põnevus- ja naljajutte. Sajandivahetuseks oli Vildest saanud konkurentsitult populaarseim jutukirjanik Eestis. 

1889 sõitis Vilde Eestist ära, töötas ajakirjanikuna Riias, Berliinis ja Moskvas ning taas Tallinnas ja Tartus. Liitus Saksamaal sotsiaaldemokraatliku parteiga ja võttis Eestis aktiivselt osa 1905. aasta revolutsioonist. Oli selle järel sunnitud minema pagulusse, elas mitmel pool Euroopas, reisis Ameerikasse ja lõpuks jäi pikemalt peatuma Kopenhaagenisse. 

1917 avanes  Vildele taas võimalus tulla tagasi Eestisse. Ta asus Eesti Vabariigidiplomaatilisse teenistusse ja oli 1919-1920 EV saadik Berliinis. Seejärel jäi Vilde vabakutseliseks kirjanikuks. Vilde suri 16. dets 1933 Tallinnas ja on maetud Metsakalmistule. Tema viimases elukohas Kadriorus on avatud E. Vilde majamuuseum. 

Vilde on olnud väga viljakas romaani- ja novellikirjanik, kelle 1896 ilmunud teost "Külmale maale!" loetakse eesti kriitilise realismi esikteoseks. Vilde tähtsamate tööde hulka kuulub kuulub ajalooline triloogia, mille romaanides "Mahtra sõda" (1902), "Kui Anija mehed Tallinnas käisid" (1903) ja "Prohvet Maltsvet" (1908) kujutatakse eesti rahva elu ja võitlusi 19. sajandi teisel poolel. Tähtsamate romaanide hulka kuuluvad veel "Mäeküla piimamees" (1916) ja "Lunastus" (1908) ning suur hulk novelle, kus käsitletakse naiste emantsipatsiooni, seksuaalmoraali ja saksa mõisnike rõhumise teemasid. 

Vilde kolmest näidendist kuuluvad eesti näitekirjanduse kullafondi psühholoogiline draama "Tabamata ime" (1912) ja komöödia "Pisuhänd" (1913) . Neid lavastatakse tänini ja mõlemast on tehtud ka telefilmid. Vilde loomingut on väljaantud sarjadena "Teoseid" ja "Kogutud teosed" ja seda on tõlgitud paljudesse keeltesse. 
 ALLIKAD
Friedebert Tuglas, Eduard Vilde ja Ernst Peterson. - Noor-Eesti III, 1909, lk 113-209. Villem Alttoa, Eduard Vilde sõnameistrina: monograafia. Tallinn,  1973. 

Eduard Vilde teosed e-kataloogis EsterSirje Olesk