kolmapäev, 25. veebruar 2015

Eesti Kultuurkapitali 2014. a kirjanduse aastaauhindade nominendid:

Torma raamatukogus praegu olemas:

PROOSA

See ei ole eriti rahustava toimega raamat, tuletades sulle aina meelde, et iga hetk, ka siis, kui kulged oma steriilses autosalongis või osaled rutiinses seltskonnarituaalis, võib sind tabada midagi ehmatavat. Korraga praguneb turvaliseks mõeldud reaalsuse sile ja hooldatud nahk, paljastades toore liha ja vere, sädemest tõuseb leek. Frustreeritud literaat tungib käepäraste relvadega kallale BMW juhile, eksalteeritud mõisaproua ründab mõisa esinema tulnud pianisti. Paljastub kirjandusfestivalide lihalik ja orgiastiline külg. Muuhulgas sisaldab raamat ka jutu „Atropose Opel Meriva“, mis võitis 2014. aastal Tuglase novelliauhinna.

Ma olen elusTunnustatud kirjaniku Jani Kausi viies romaan, autori kõige komplekssem lugu, mis liigub läbi kolme põlvkonna 20. sajandi rahutust keskpaigast tänapäevani välja. Suur osa romaani tegevusest leiab aset fiktiivsel Tarurootsi poolsaarel, kus okupatsiooni ajal tegutses mesindussovhoos ja puhkasid julgeolekutöötajad ning kus pärast taasiseisvumist inimtegevus üheksavägiste ja kikkaputkede ees vaikselt taandub. Poolsaare maade vastu hakkab huvi tundma geneetiliselt muundatud ravimtaimi tootev suurfirma, mille üks kummaline töötaja peidab ennast Tarurootsi puhkemajaks muudetud vanas jaamahoones. Nii rullub lahti kihiline lugu kohavaimust, maast ja merest, isadest ja poegadest, juhuslikkusest ja tähenduslikkusest, hingedest ja masinatest, naistest ja meestest, meest ja lilledest, surmast ja surematusest, poliitilisest manipulatsioonist

LUULE

Kui kivid olid veel pehmedKui kivid olid veel pehmed,
hakkas rahvas jutustama lugusid.
Mina rääkisin. Istusin kivil
ja kõnelesin, kivi jättis meelde
minu sõnad, kivi jättis kõrva
minu hääle, kivi jättis alles
minu istumise, kannikate
kaunimad kausid, kivi jättis kohale
mu olemise.
Kivi jättis kivi juurde minu jutu.

NÄITEKIRJANDUS
Autorid ning lavastajad Mari-Liis Lill ja Paavo Piik intervjueerisid 2013. aasta suvel paarikümmet inimest, kes olid valmis jagama oma lugusid depressioonist ja tervenemisest. Selle teema juurde jõudsid autorid oma sõprade kaudu, küsitletute hulgas on aga noori ja vanu, üksikuid ja pereinimesi, jõukaid ja vaeseid, eestlasi ja venelasi. 
Mari-Liis Lill on Eesti Draamateatri näitleja, Paavo Piik Tallinna Linnateatri dramaturg-lavastaja. Lavastused sündisid kahe teatri koostöös. „Varesele valu…“ esietendus Eesti Draamateatris ja „Harakale haigus…“ Tallinna Linnateatris 15. märtsil 2014. Lavastused ja nende aluseks olnud intervjuud toovad meieni lood Eesti inimestest, kes on isiklikult kokku puutunud depressiooniga. Mis seda põhjustab ja ennekõike – kuidas depressioonist võitu saadakse, ehk kuidas „…meie laps saab terveks“. Lisaks lavastustes kõlanud tekstidele on raamatus avaldatud veel viis ettevalmistuste käigus tehtud intervjuud.
VABAAUHIND
SEALPOOL SOOD piltMõni kant on lugudest tulvil. Viljandit ääristab soine ala. Teispool seda muutub elulaad ja tunnetus. See raamat on maastikule joonistatud vaimne kaart, milles kohtuvad eri ajalookihid, „haiged“ ja „terved“, lapsepõlv ja ammused elud, leitu ja nähtu, Isalt saadud aju ja Ema rinnapiim, Jämejala ja Paalalinn.

Kust tulevad eesti keelde sellised argised sõnad nagu leib, püksid, taevas ja aitäh? Kuidas on sõna abrakadabra seotud hambavaluga? Miks meie ütleme emakeel, kui poolakad ütlevad isakeel ja venelased sünnikeel? Mis ühendab pätte ja viiske, bikiine ja tuumakatsetusi ning spämmi ja sealihakonserve? Kes on see kuulus eestlane, kes on loonud sõnad hapnik ja voorus? Kas James Bond ja Pontu on nimekaimud? Kuidas on sõna tripper ühenduses sõnaga triblama? Mis sõnad on eesti keelde tulnud serbohorvaadi ja mustlaskeelest? Mida okei tegelikult tähendab? Nendele küsimustele oskab vastata etümoloogia – teadus, mis uurib sõnade päritolu ja omavahelisi suhteid. Raamat „Sõnalood. Etümoloogilisi vesteid” sisaldab põnevaid ja kohati naljakaidki lugusid enam kui saja viiekümne eesti sõna päritolust ja seostest. Udo Uibo on Eesti Keele Instituudi leksikograaf, kirjanduskriitik ja tõlkija. Tema sõnalood on varem ilmunud ajakirjas Keel ja Kirjandus ning olnud eetris Vikerraadios.
LASTEKIRJANDUS
Lennujaama lutikad ei anna allaLutikas Ludvig elab perega lennujaamas laiska ja lõbusat elu, kui ühel päeval saabub majja puhtusekontroll ja lennujaama ähvardab sulgemine. Allaandmine pole muidugi lutikate stiil – aeg on olla kaval ja tegutseda! Koos teiste lennujaamas elavate sitikatega algavad seiklused, et ühine kodu päästa. See on lugu julgusest ja üheskoos tegutsemise jõust, kus saab ka nalja, pauku ja moosipalle! Lõbusad pildid joonistas raamatule multikakunstnik Kaspar Jancis. "Lennujaamad lutikad ei anna alla" pälvis I koha Eesti Lastekirjanduse Keskuse, ajakirja Täheke ja kirjastuse Tänapäev 2014. aasta lastejutuvõistlusel "Minu esimene raamat". Kairi Look (snd 1983) on raamatute „Leemuripoeg Ville teeb sääred“ ja „Peeter, sõpradele Peetrike“ autor.
Kus on armastus?Kust sa tead, et sa mind armastad?” küsis Saara emalt.
„Lihtsalt tean, ma tunnen seda siin ja siin ja siin,” vastas ema ja näitas oma südame peale ja pea peale ja kõhu peale.
Selles loos on armastus koogis, mis ahjus küpseb. Armastus on pildis, mille isa seinale paneb. Armastus on käes, mis teeb kassile pai.

Aastaauhindade laureaadid kuulutatakse välja Emakeelepäeval, 14. märtsil 2015